Hiljem läksime Paddy ja Andrew'ga Elwoods'i sööma. Sõin jälle seda nämmat nuudli, pähkli ja juurvilja stir-fry'd. Poole söömise pealt lõi mul kõhtu valu. See läks aga kiirelt üle nii et mis seal ikka. Hiljem oli kah niimoodi vahepeal valus..aga noh..raseduse lõpuks oled sa kõigega juba harjunud..et kõht ja selg valutavad ja et reite sisekülgedesse löövad krambid, sest pisike rullike surub kuskile närvi peale..no ja kõik muud sellised asjad. Nii et ei pööra enam sellele kõigele nii palju tähelepanu. Läksime siis koju, vaatasime veits telekat (mina põrkasin samal ajal oma suure roosa spordipalli peal) ja siis läksime magama. No samal ajal ikka nagu kõht veits valutas..
Paddy jäi kohe magama aga ma niisama rullisin voodis ringi..taaskord – mitte midagi uut. Sellise suure kõhuga ei ole eriti mugav magada ja olin juba harjunud nende unetute öödega. Lõppkokkuvõttes sain vist mingi 2-3 tundi magada. Kell 4 tundsin, et ei viitsi enam voodis lamada ning tõusin üles. Kõht ikka valutas.
Natukene enne kella 6 läksin ajasin Paddy üles ja ütlesin, et võibolla on parem kui ta tööle ei lähe vaid tuleb minuga arsti juurde kaasa. Et noh mul kõhus valud ja lihtsalt paha niimoodi üksi minna. Mul oli sellel hommikul (22.03) kella 9:30ks arsti aeg pandud. No niisama see iganädalane kontroll, et vaadata kas beebi ja minuga ikka kõik korras jne.. Paddy siis helistas tööle ja sai päeva vabaks.
Sõime hommikust ja läksime siis haiglasse. Nagu alati ootasime seal paar tundi ja arsti nägin alles kell 11.00. Ta siis ütles, et kuna olen juba 40 nädalat, et siis ta kontrollib kas midagi toimub kah. No toimus küll – emakakael oli 3 cm avanenud... Arstitädi ütles, et novot täna sa enam koju ei lähe. Kohe otsime sulle voodi...
AH? ausalt või?!! ongi nii?! No ma olin küll täiesti kindel, et mind saadetakse koju tagasi. Valud nagu olid aga no ei olnd ju nii valus...et noh 3 cm 10st cm'ist juba olemas... Aga et.. Mul ei olnud isegi haiglakotti ju kaasas.. Ei tahtnud, et Paddy nüüd ära läheb ja et ma sinna üksi pean jääma. Tuli meelde, et Patrickul (Paddy töökaaslane, kes elab meie lähedal) on meie korteri võtmed. Helistasime siis talle ning üritasime meelde tuletada, et mida kõike meil vaja võib minna.. No mul oli kott pakitud..aga siis olid lisaks veel sellised asjad nagu kaamera ja telefonide laadijad jnejne..
Ühesõnaga..arstitädi lubas, et otsib mulle voodi..nojah. Ta tuli tagasi ja ütles, et hetkel kohe nagu vaba voodit ei olegi aga et asjaga tegeletakse ja palus mul seal ooteruumis oodata. No mis siis ikka..ootasin...ja ootasin...noja tatsasin seal ühelt jalalt teisele kui valud jälle tulid. Aga no niiiii valus ju ei olnud.. et sain isegi rääkida veel ja naeratasin kah :) No mingi 12:20 sain lõpuks voodi kah. Hea ka, sest oli juba päris valus ja tahtsin nagu omaette olla...ei tahtnud seal ooteruumis koos 20 teise inimesega passida.
Mind ja Paddyt juhatati siis kuskile palatisse, kus oli veel paar teist naist peale minu. No see ei olnud veel see sünnitamise palat..Arst palus mul voodi peale ronida ja pani mingid juhtmed külge, et tuhkusid ja beebi südamelööke mõõta. Ütles et no mingi 20 minutit on vaja niimoodi olla..et kauem nad mind paigal ei hoia. Tore..sest valudega voodis pikali lamada ei olnud just eriti tore. Kuna beebi aga väga palju ringi ei liigutanud siis hoiti mind seal lõpuks mingi poolteist tundi. Et no keera ikka ühe külje peale ja siis teise külje peale ja joo külma vett ja... no kuulge!!! Valus on juuu!!! AI!!
Lõpuks sain siis sealt voodist püsti...ja mõtlesin et ok – olen tubli ja kõnnin ringi ja ehk tuleb beebi siis rutem. Suutsin seal pikas koridoris ühe korra edasi-tagasi kõndida (või pigem loivata)..ja see oli kõik.
Ütlesin Paddyle, et mingu ta poodi ja ostku endale midagi süüa..et no meil läheb seal nähtavasti aega ja tal vaja kah energiat koguda. Samal ajal seisin koridoris ja tatsasin ühelt jalalt teisele...oiiiiii kui valus!! No niiiiii valus oli, et süda läks pahaks lausa...käisin siis vetsus ja oksendasin paar korda :( väkk..
Kui Paddy poest tagasi jõudis pakkus ta mulle igasugu erinevaid asju..õunu, muffineid, viinamarju jne..no ei – toit oli küll viimane asi millest mõelda tahtsin..
Püüdsin veel nats koridoris kõndida..või noh pigem õõtsuda..aga siis otsustasin, et enam ei suuda..et tahan midagi valu vastu. Ütlesin siis seda sellele arstitädile. Ta ütles, et vaatab mu üle ja siis mõtleme mis edasi teha. Kell 16.00 läksin siis jälle voodisse pikali ja tuli välja, et mina alles 4-5cm...seega 5 tunniga olin ainult 1-2 cm edasi liikunud...midaaaaa?!?! et kõik see valu mida olin seal talunud ja no põhimõtteliselt midagi polnud muutunud...AHASTUS!!!
Tädi soovitas mul siis vanni minna, et natuke valu leevendada. No selleks hetkeks olin nõus juba ausalt öeldes ükskõik mida proovima. Ronisin siis sinna pisikesse vanni..ja pool-lamasin ühe külje peal nagu mingi suur emavaal!!..No ma ei saa aru kas nad mingit suuremat vanni sinna ei oleks siis võinud panna?! Ma ei mahtunud seal ennast peaaegu ümbergi keerama!
Pidasin seal vannis vist mingi 20 minutit aint vastu..no valud olid ikka..VALUSAD!! ja nii ebamugav oli.
Panin siis oma roosa öösärgi selga ja taarusin taaskord arstitädi juurde. Ütlesin, et no vannist polnd küll mingit kasu..et kas oleks siiski võimalik seda gas&air'i (naerugaasi) saada...
Tädi palus meil siis oma asjad kokku pakkida ja juhatas mind sünnitusosakonda..sain lõpuks omaette palatisse ja ei pidanud enam koridori peal ringi taaruma..
Sain siis kohe selle gaasivärgi kätte ja proovisin seda sisse hingata..fuhh – esimesed paar korda ajas see mul südame nii pahaks ja tegi siukseks vastikuks uimaseks...arstid soovitasid aga rahulikult edasi hingata..et pidavat paremaks minema. Selles osas oli neil õigus...kuskil 5 minuti pärast läks see iiveldus üle ja koos selle gaasiga oli palju kergem valude ajal sügavalt sisse-välja hingata. Samas valu ta küll kergemaks ei teinud.. ma ju nii lootsin noh!
Eks ma seal siis tammusin niimoodi paar tundi ühelt jalalt teisele ja hingasin seda gaasi endal sisse..ning valude vahepeal jõin vett ja pühkisin oma nägu märja rätikuga. Paddyst oli päris kahju – ta ütles, et tunneb ennast nii kasutuna...et ei saa ju mitte midagi teha. Aga no ega mul ei olnudki vaja et ta midagi teeks vaid et ta lihtsalt seal oleks. (Ja teaks, et see kõik on tema süü, et ma niimoodi seal kannatan.. HAHA!)
Kella 7 ajal kontrolliti mind uuesti – 6cm...et midaaaaa?!?! Ei ole võimalik, et no niiiiiiii valus on...nagu nii valus, et seda ei saa kirjeldada...nii valus, et vahepeal suutsin endal jalast kinni haarata ja sinna sinikad tekitada et natukenegi valu kuskile mujale suunata...ja Paddyl käest kinni hoides talle küüned pihku suruda (seda avastasin ise alles siis kui valu möödas oli..).. Ja et peale kõike seda valu...ainult 6cm??!! Vot sellel hetkel tundsin küll et no ma enam ei suuda. Olen alati arvanud et olen suhteliselt tugev ja olin kindel, et suudan selle kõik läbi teha aga nüüd tundsin, et kui ma veel mingi 4 tundi pean selles valus olema siis ma lihtsalt ei suuda...et siis annan otsad noh!
Enne kui sünnitama läksin olin 200% kindel, et mina mingit muud valuvaigistit ei võta..et küll ma selle naerugaasiga hakkama saan. Epiduraal oli minu nimekirjas viimasel kohal. Süst, mis mul kõhust allapoole kõik tuimaks võtaks nii et ma ei tunneks isegi oma varbaid oli minu jaoks vägagi hirmutav..
Aga vot sellel hetkel...kui mulle öeldi, et olen ainult 6cm...sellel hetkel ütlesin, et kuulge..ma vist tahan seda epdiuraali..et ma lihtsalt enam ei suuda :( Olin endas suht pettunud aga tundsin, et jõud hakkab otsa saama..Ainuke asi, mida palusin oli, et nad mind veel kontrolliks just vahetult enne selle süsti saamist.
Umbes pool tundi hiljem tuli arst mind kontrollima..noh enne kui mulle süsti teha. JA....10cm!!!...et ei mingit epiduraali..vaid hakkame hoopis pressima!! Mul oli nii hea meel, et see lõpp oli nii kiirelt läinud. Ja hea meel, et ei pidanud seda epiduraali saama...aga samas nüüd teadsin, et pean seda valu veel mingi aja kannatama...
Aga no kaua see pressimine ikka aega võtab..10-15 minutit? Võibolla pool tundi maksimaalselt..?
Oiii kui valesti ma arvasin...sest Amelia sündis alles kell 21:13...nii et peaaegu 2 tundi hiljem..
Ma surusin ja surusin nii et näost lilla..ja no mitmel korral pidin lihtsalt pooleli jätma sest tundsin, et pilt kaob eest ja kõrvus undab - et lihtsalt minestan kohe ära.. Aga ei mingit muutust...neiu oli ennast seal eriti mugavalt sisse seadnud ning ei tahtnudki kohe välja tulla..
Peale tunniajast surumist hakkasid beebi südamelöögid üles-alla käima ja oli vaja ta ruttu kõhust välja saada.. Ämmaemand otsustas, et on aeg paar arsti juurde kutsuda ning.. tadaaaaa – mind lõigata.... OOO EI!!!..see oli üks asi, mida enne sünnitust väga kartsin...et mind lõigatakse...et nad lihtsalt võtavad noa ja lõikavad mind katki...nagu mingit toorest lihakäntsakat...samal ajal kui mina ärkvel olen!!
No ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks juba ükskõik..ükskõik sellest, mida nad minuga teevad...aga peaasi, et selle paksukese sealt välja saaks!
Ju siis tehti mulle mingi tuimestus..või siis ka mitte...aga no seda lõikamist ei tundud ma üldse..huhh...
Aga proovisime siis uuesti..- kaks arsti surusid mul põlvi kaela taha, üks surus kõhu pealt, üks proovis titte välja tõmmata..Paddy surus kukla tagant ning mina kaa siis pressisin kõigest väest...kuskil pool tundi..
ja siis ..tadaaaaa – 22.03.2012 kell 21:13 sündiski meie pisike khmm.. 3,94 kg kaaluv Amelia Ann Doherty!
